Väljamõeldud jutustus, mis näitlikustab info jõudmist inimesteni. Juttu tuleb polaarsusest ja sellest, et brändikommunikatsioonis tuleb loobuda konkurentide süüdistamisest ja keskendu oma loo rääkimisele.
Kui mõlemas klaasis on üks ja seesama vesi, siis kuidas saab sellest niivõrd erinevalt aru saada? Vastus on sotsiaalsetes hoiakutes. Erinevad grupid tunnevad turvalisust ja kindlust, jagades oma grupi väärtusi ja mõtteid. Mida sarnasemad on kaks klaasi, seda rohkem saab nende sisu üle spekuleerida. Mida erinevamad on klaasid, seda vähem spekulatsioone.
Kaudne link on kogu episoodis brändingule. Ma ei poolda turundusimede loomist (tooted või teenused, milles puudub müügiargument, aga mis turundatakse eriliseks), Aga kui samale klaasitäiele veele saab anda niivõrd erinevaid hoiakuid, mida siis annaks teha sinu tootega? Mida annaks teha sinu brändiga?
Retoorikaturundus on vähekasutatud termin. Ta käib häguseid radu ja hoiab endas palju hoomamatut. Positiivse ja valge turunduse puhul on hoiakute ette andmine pigem abistav element, kui saatanlik kalduvus. Retoorikaturunduse vastand on abitu ja tuim reklaam, mis ei too esile sinu toote eeliseid ega selgita sinu seisukohti toodet või teenust pakkudes.
Turundus on tänapäeva äriline kirjaoskus, mitte hämamise vahend. Turundus ei tähenda pelgalt Facebooki reklaamide ülespanemist, vaid palju rohkemat. Negatiivse stsenaariumi puhul võib bränd olla relvaks. Kirves võib ka olla tapariistaks, aga mõtle, kui palju erinevat puutööd saab kirvega ära teha!
Tavaliselt on udused jutud kõige lihtsamad rääkida just seetõttu, et nad ei pea vastama kindlale faktile. Kõik võivad sedasi jutustada ja see episood on täiesti mõttetu.
Ka selline võib olla kommentaar! Tänapäeva kõige suurem probleem on vaikus ja sisurohkus 🙂 Kui tuli tunne, siis kindlasti kommenteeri. Võid esineda nii inkognitona või omaenda pärisnimel.