Lugu Eesti ettevõtete juhtidest, kes on aegade algusest saadik juhtinud oma ettevõtet ja hakkavad ära väsima.
Jutt käib hoiakutest. Aegade alguses oli vaja teistsuguseid hoiakuid, kui täna. Täna pole nende vanade hoiakutega enam midagi peale hakata, sest nad on aegunud. Ka minu jutud on aegunud ja nende juttude hoiak on aegunud. Ma peaks seda episoodi praegu jagama nagu segane. Ma peaks müüma, nagu segane, tegema endast ülalt, alt, kõrvalt ja igalt poolt pilte ja tuututama vähemalt kaheksas kanalis, et minu uus episood on väljas.
Ma ei tee seda. Keegi, kes leiab, see leiab ja keegi kes jalutas mööda, sellele polnudki vaja.
See on näide minuenda mõtteviisist. Ma olen ka vanamoeline ja osaliselt ka vana mõtteviisi kandja. Samas olen ma piisavalt eemal, et näha korraga nii uut kui vana mõtteiviisi ja suuta teadvustada endale mõlemat.
Lisaks olen mina vabakutseline veidrik, kes istub kodus ja üritab siin oma igapäevast leiba teenida. See on minu risk ja see on minu tee. Aga kui mõni ettevõte hoiab endas hoiakuid, mis on pärit 90-ndatest, siis on teine lugu. Firmasse panustavad ju paljud inimesed. Sageli panustatakse ettevõtte töösse üle 90% oma elust.
Järelikult tuleb ette ka olukordi, kus noored, kes tulevad oma esimest või teist töökohta läbi elama, panustavad tegelikult vanamoodsa mõtteviisi elushoidmisesse, ilma sellest ise aru saamata.
"Lase lahti!" - nii kõlab episoodi viimane sõna. Mida see tähendab, millest tuleb lahti lasta? Kas tuleb firma ära anda, edasi anda, üldse mitte sekkuda? See, mida teha, on täiesti iseküsimus.
