[vc_row][vc_column][vc_column_text]Tegelikult peaks õppejõud ikkagi seisma sirgelt auditooriumi ees ja rääkima tudengitele tarkusi. Selfied ei ole lubatud. Aga - tühja kah - kui Toomas-Henrik võis nii teha, siis võin mina kah. Nagunii on Tallinna Ülikooli valikainena võetav reklaamitekstide loeng selline, kus tuleb paratamatult rääkida ka kõigest muust, mis on reklaamitekstide kirjutamise ümber. Näiteks brändingust, soorollidest Eesti ühiskonnas, välimeedia eripärast ja Eesti rahvaarvust. Tudengid on toredad ja minu jaoks jäävad loengud sageli lühikeseks. 3x45 minutit tundub ju väga pikk aeg, aga tegelikult ei jõua kõike ära rääkida. Olgu - ma luban, et ma loengu ajal rohkem selfiesi ei tee![/vc_column_text][vc_column_text]Ülikool on tundmatuseni muutunud sellest ajast, kui mina ükskord ammu oma baka diplomi kätte sain. Enam ei ole ülikooli koridorides piinlikku vaikust ja poonitud parkettpõrandate lõhna. Tudengitele on loodud terve mitmest majast koosnev katakombistik, mis omavahel on tunnelite ja õhukäikudega ühendatud. Kõik on viisakas ja puhas, rääkimata BFM'i modrensest ja kubistlikust majast. Kadestan praeguseid tudengeid, sest mul on tunne, et nad saavad laiapõhjalisema ja realistlikuma hariduse, kui meie omal ajal.[/vc_column_text][/vc_column][/vc_row]