Turundus ja seadused, ehk kes naerab viimasena

Ma valmistusin ette modereerima Bestmarkitingi suhteliselt vaoshoitud ja igavat seminari, nimega: "Turundus ja seadused". Õigemini mul avanes võimalus modereerida ja haarasin sellest kinni, sest mulle meeldib. Kohe esimesest esinejast peale oli selge, et teema on oodatust kuumem ja kuigi seda on raske lõbusaks teha, siis iga räägitud punkt puudutas kedagi.

30 000 kaebust aastas

Tarbijakaitse on sageli kõikide tarbijareaktsioonide keskel ja saavad aastas ligi 30 000 tõsist kaebust. Hanna Turetski-Toomik selgitas, et umbes pooltel juhtudel neist on tarbijatel õigus. Huvitav olekski teada, millised on need teised kaebused, mis ei osutu üldse põhjendatuks 🙂 Siit tulebki välja tõsiasi, et muude toimetuste kõrvalt tegeleb Tarbijakaitse inimeste murede lahendamisega ja otsustamisega, et kas neil ikkagi oli õigus kaevata või mitte.

Ma saan täiesti aru, et paljud kaebused on stiilis: "Nägin Anne Veski kontserdi plakatit ja ta nägi seal 20 aastat noorem välja, läksin kontserdile ja tegelikult ta ei olnudki selline, nagu plakatil". Siin lõhnab ikka kõvasti selle järele, et Eesti reklaamitarbijad peavad veel paar aastakümmet arenema, et Tarbijakaitse elu läheks rahulikumaks.

Plagiaat ei ole enam õige sõna

Peeter Mõtsküla (Triniti) tõi juristi järjekindluse ja loogikaga meie ette terminid: intellektuaalne omand ja plagiaat. Selgus, et viimane termin ei olegi üldse seaduslik ja seadusekuulekad inimesed nii ei räägi. Peab ütlema: seaduserikkumine, või midagi sellist. Igatahes kõlas Peetri esinemisest läbi see, et kõiki asju peab esmalt loogikaga lahendama sest kohtuasi ei pruugi sugugi olla mustvalge.

Paljud reklaamid ongi ühesugused

Urmas Villmanni (Kontuur Leo Burnett) ettekanne oli tihe ja sisukas ja minu imestuseks sai ta kõigi 70 slaidiga hakkama 15 minuti jooksul. Kuigi tema esitlus kestis kokku 20 minutit, oli tunne, nagu oleks ta esinenud vähemalt paar tundi. Põhiline point seisnes ütluses: ideed on õhus. Paljud Urmase toodud näited käsitlesid teisel pool maakera ja meie kontinendil loodud reklaame, mis olid üsna sarnased. Võta siis kinni! Ka tema esitlusest jäi kumama: kui kahtled - küsi!

Lihtsad logod on sarnased

Alari Orav (AKU) rääkis väga ilmekalt sellest, et kui sa peaksid tegema lihtsa geomeetrilise logo, siis ilmselt on see juba kusagil maailmas olemas. Puudub igasugune vajadus seda maha vehkida, sest nagunii tähendab lihtsus taandamist. Kuni tekib ideaalne kujund: ring. Jällegi - lõpusõnad rõhutasid uurimist, kontrollimist ja testimist. Testimist teiste inimeste peal.

Pean mainima, et mõlema loovinimese ettekanded olid väga nauditavad ja huvitavalt üles ehitatud. Kiitus.

Muusika kasutamise eest peab natuke maksma

EAU esindajad: Airi-Ulrike Lillevälja ja Mario Kivistik rääkisid Eesti Autorite Ühingu igapäevatööst ja sellest, et muusikateoste autoriõigusi jälgitakse kiivalt ja tegelikult ei maksagi üritusel muusika laskmine nii palju. Teada on, et EAU tegevus tekitab omajagu paksu verd, kuna muusika kasutajad peavad raha maksma ja pole selgelt välja kujunenud hindu. Nagu Mario selgitas, sõltub makstava raha hulk tegelikult ka loo enda kuulsusest ja lõppkanalite hulgast. Ma olen sellega nõus, et näiteks Anne Veski lugu: "Roosiaia kuninganna" kasutamine reklaamis makskaks tuhat korda rohkem kui näiteks minuenda loodud loo: "Kaks kalossi ja kassi" kasutamine. Mis parata - elu on juba kord seline.

GDPR populaarsus pole langenud

Viimase ettekande teema oli GDPR. Esitajaks Tea Kookmaa (Sorainen). Tundus, et GDPR on endiselt populaarne ja kuulajate küsimusi sadas nagu rahet. No võib olla et mitte nii palju aga ikkagi oli küsimusi rohkem kui ennist. GDPR on keeruliselt sõnastatud sätete kogum, mis valmistab peavalu kõikidele, kes küsivad sinu meiliaadressi või muid isuäratavaid isikuandmeid. Tegelikult võib kõike teha samamoodi, kui enne ainult, et paberitööd ja linnukese tegemise kohti on rohkem. Samuti ei ähvarda Vändra Vello mahepoodi 15 miljoni euro suurune trahv, vaid halvemal juhul tehakse talle lihtsalt hoiatus ja ta peab viima kolm purki puhast maamett reede õhtuks mingi riigiameti ukse taha. Võimalik, et ma ei saanud päris täpselt kõikidest sõnadest aru, kuna juriidilistest terminitest tekkis kõrvus vali kumin. Lõpusõnadest jäi kõlama see, et tegelikult on Eestis olemas spetsiaalsed selle seaduse tõlgendajad ja samuti võib abi ja arusaamist küsida advokaadibüroode juristide käest. Tänan kõiki esinejaid ja osavõtjaid meeleoluka päeva eest. Väga huvitav oli jälgida erinevate elualade inimeste teemakäsitlust ja ühte-teist jäi külge kah.

Kuidas vältida ebameeldivusi:

1. Klient ja agentuur lisavad omavahelisse lepingusse sisse mõlemapoolse vastutuse autorikaitse teemadel.
2. Kui kahtled, kas tohib kasutada mistahes intellektuaalset stuffi, siis küsi ja uuri enne võimalikult otse allikast.
3. Kui sa oma töö müümisel lepingut ei sõlmi ja lisatasusi ei soovi, siis ära taha neid ka 5 / 10 / 20 aasta pärast
4. Kui tellisid näiteks kujunduse või kampaania agentuurist, siis enne kui järgmine kord asud seda kasutama - lepi tegijaga kokku, kas tohib ja mis maksab. (NB! Neile, kes laususid: "Häh meil küll midagi sellist ei olnud". Enamik Eesti agentuure kardavad klienti kaotada ja seetõttu ei ütle midagi.)
5. Kui juhtus midagi sellist, siis ära mätsi kinni, vaid asu olukorda sõbralikult lahendama.
6. Kui oled see, kellelt võeti, või see, kes võttis, siis konflikti korral püüa alati jõuda kokkuleppeni. Kohtus kaotate mõlemad igal juhul. Võidavad ainult advokaadid ja kohus.
7.  Kui tegijal juhtus kogemata, siis ära mine talle kohe kallale, vaid hoia oma hobuseid tagasi. Pea meeles, et Eesti on nii pisikene ja kunagi ei või teada.