Valimised on saanud läbi ja nüüd on õige aeg teha omapoolne kokkuvõte kõikidest valimiskampaaniatest. Iga erakond pingutab oma valimisvõidu nimel, lihvides kampaaniaväljundeid paremaks. Iga kampaania tükikene peab väljendama erakonna hoiakuid ja aateid.
Kõige konkreetsemateks väljunditeks on siiski valimislubadused. Nendest on saanud omamoodi näitajad. Kõik saavad aru, et neid lubadusi ei täideta 100% ulatuses. Lubadused on väga konkreetsed indikatsioonid erakonna suuna osas. Mõned inimesed naeravad erakondade lubadusi, kuid rahvahääletuse tulemus näitab, et iga lubadus loeb.
Poliitika on kord juba selline, et suures mängus osalevad persoonid saavad tahes tahtmata rohkem tähelepanu ja väiksemate rollide täitjad - vähem. Nagu Edgar Savisaar on lausunud: "Ei ole olemas suuri inimesi, on ainult suured rollid". Veelgi kummalisem tundub olukord siis, kui näiteks peaminister saab vähem hääli, kui mõni pisut kõrvalisem poliitik. Häältekorjel on oluline ka see, et kandidaat ei hüppaks ühest valimisringkonnast teise vahetult enne valimisi.
Iga poliitik kannab oma õlul kahte brändi - erakonna ja enda persoonibränd. Lisaks erakonna kuvandile, mõjutab valimistulemust ka inimese isiklik kuvand. See ongi persoonibränd. Poliitilised teod, sõnavõtud ja hoiakud kirjutatakse rahva ühisteadvuse suurde raamatusse ja sellest raamatust ühtegi lauset ära ei kustutata.
Omamoodi sõda käis tele eetri reklaamiplokkides. Kellel meediaeelarve oli suurem, selle nägu nähti rohkem. Kes jaksas tellida uhke teleklipi, sellele vaadati heldimusega. Tegelikult ei lükka teleklipp mägesi ja ainuüksi teleklipi tõttu ei tule keegi valima. Küll aga on teleklipp väga tõhus ja odav vahend kuidas jõuda tavalise inimeseni. Kuna tele eeter on suhteliselt kallis, siis imestan aina rohkem nende erakondade üle, kes sellegi kasina formaadi raames umbmääraseid mõtteid pakkusid.
Ei ole olemas valijat, keda poleks võimalik ümber veenda, küll aga on olemas erakondi, kes ei oska veenda. Nali naljaks, aga mõne erakonna puhul oli tunda loidust ja formaalsust. Keegi ei hakka hääletama erakonna poolt ainult seetõttu, et ta on minevikus midagi teinud, või et tal on suured mõtted. Suured mõtted ja jõulised tegevused on eeldused poliitikas olemiseks ja tegelikult makstaksegi poliitikutele palka selle eest, et nad hoiaks riigi asjad korras. Valimiskampaania on suunatud eelkõige tulevikku, sest valitakse järgneva 4 aasta parlamenti, mitte oma lemmiktsitaati minevikust.
Ei vastasmeeskonna sarjamine, ega mineviku tegevuste väljatoomine ei mõju nii jõuliselt, kui tulevikuvisioonide projitseerimine. Seega tekitavad poliitikas laineid alati visionäärid, kes teevad tegusid koos tegude inimestega.
Valimiskampaania kokkuvõtteks on näha neid, kes vajusid tiheda töö käigus ära. Ajastus on strateegiline vahend. Kogu ajakirjandus on täis lugusid ja tele eeter täis rääkivaid päid. Rahvas väsib sellest kõigest ära. Keegi ei jõua end hoida pidevalt kõigega kursis. Õige ajastus tähendab nii laineid, kui tippe, mis on ajastatud õigesse hetke.
Tundub, et suures laastus tegi Eesti rahvas valiku turvalise ja mitteturvalise sõnumi vahel. Enamik pooldab turvalist sõnumit ja poliitikat. See on ka täiesti ootuspärane ning igati mõistetav. Vahet pole, kas erakond valib ühe või teise tee, tähtis on sõnumite selgus.
Äripäeva raadio saates: Eetris on turundusuudised, rääkisime Urmas Villmanni ja Raimond Kaljulaidiga lõppenud kampaaniatest. Kuna kõik saatestuudios olnud persoonid on ühe või teise erakonnaga seotud, siis nii kriitika kui ka kiitused kõlasid seda jõulisemalt.
Peab sisse logima Äripäeva keskkonda