Minu pilk jäi pidama hommikusel uudisel, mille kohaselt lasub brändidel nüüd kohustus ennast selgesti defineerida. Õigemini oma suhtumist vähemuste väärkohtlemisse teiselpool maakera. Kuna see tundus Eesti mõistes isegi jabur, siis hommikust koosolekut oodates tundus see olevat sobilik jututeema.
"Heh" alustasin humoorika hoiakuga, nagu ikka alustatakse vestlust, kus kommenteeritakse midagi absurdset.
"Ma ei saa aru, et kuidas siis meie brändid siin Eestis peaksid kõik oma seiskohta tuututama, kui Ameerikas on tänavarahutused!"
Muidugist mõista ootasin pigem leebet kaasarääkimist, või peavangutamist, kuid minu vestluskaaslane tundus olevat justkui herilasest nõelatud.
"See on ju sotsiaalne vastutus!", vehkis ta põlevil silmil kätega. Annika on 32 aastane meeskonnajuht, kes on saavutanud tunnustuse just vasturääkimist mittesalliva kõnetooniga. Hea on olla temaga samal arvamusel ja kui peaksid valima vale poole, siis kahetsed.
"Mustade diskrimineerimine on ikka väga räige asi!", tema lause ei vajanud minupoolset vastust ega heakskiitu.
Ta jätkas juba pisut leebemal toonil: "Brändide käes on ikka väga suur jõud tänapäeval ja miljonid fännid ootavad neilt seisukoha võttu!"
Tema hoog tundus vaibuvat, kuna ma ei osutanud enam mingit vastupanu. Siiski jäi mind midagi häirima, otsisin silmadega laual lebavast, viimasest valla lehest abi.
"Nojah" alustasin ettevaadlikult.
"Korstnapühkija, on ise süüdi, et ta nägu on must ja et ta firma seisukohta ei võta? " Osutasin vallalehest leitud Korstnapühkija24 kuulutusele.
"Ei muidugi! Päris nii see ka pole! Ja pealekauba ei ole ahjuküttega majas elav vanapaar sotsiaalselt nii aktiivne sihtgrupp".
Mulle tundus hetkeks, et ma olen oma mõtte tõestanud ja ajasin ennast sirgeks:
"Ma saan aru, et poliitikud ja influentserid paevad mingi hoiaku kujundama, aga tavaline ja väike Eesti bränd - milles tema siis süüdi on?"
Minu enneaegne sirgumine sai koheselt karmi karistuse:
"See ei ole ju mingi juhuslik värvivalik või potato/poteito vaidlus" vehkis ta taas kätega, seekord tundus tal olevat juba tõsine mure minu maailmavaatelise hoiakuga.
"Kes siis veel sõna võtavad kui mitte need, kelle poole tuhanded ja tuhanded vaatavad" nüüd matkis ta kedagi küürus koogutajat:"kui inimesed ainult pead norgus kõigega nõus on, siis ongi nii! Maailma valitseb Trump ja naiste õigusi ei ole enam olemas!" kopsatas ta kohvitassi lauale nii, et päris suur lärakas laminaadist tiigipuuimitatsiooniga kohvinurgalauale lendas.
Sain aru, et taaskord olen oma filosoofilise vestlusega liikunud tuldpurskava kraatri servale liiga lähedale. Vastasin vaid, et no nii on ja sellega saavutasin õndsa vaherahu. Ma olin seda vaidluse lõpu strateegiat kasutanud ka paljudel eelmistel kordadel, kui minu süütu teemaalgatus kohvilauas korraga väikese tornaado üles tiris.
Hommikuse koosolekuni oli jäänud vaid paar minutit ja edasi tegelesime mõlemad sellega, millega suured inimesed ikka enne koosolekut tegelevad: meeldetuletamisega.
Kliendid saabusid täpselt õigel ajal. Peale kätlemist, istutamist, kohvivalamist ja smalltalki asus Annika kõlaval häälel oma esitlust etendama ja mina vajusin mõttesse.
See on põrgutpidi kummaline, et suurte brändide hoiakud kantakse sunniviisiliselt väikestele üle. Justkui nõiajaht, kus oodatakse enese sildistamist õiget värvi sildiga ja siis on kõik korras. Tegelikkuses ei anna ju keegi aru, et suurkorporatsioonide puhul ei ole sildistamine iga kord sugugi mitte tolerantsusest, vaid puhtast ärihuvist! Ma ei usu, et mõne suurfirma tippjuhi jõusaalidest ja massaazhidest äralihvitud rindkeres hõõguksid küsimused ebaõigest kohtlemisest. Vahet pole, keda parasjagu väärkoheldi - alati on tähtis see, et väärkoheldud grupp on maailma häälekaima ühiskonnakihi lemmik. Nagu lumehelbekesed, kes on nõus oma profiilipildi kümnete kleepsude alla uputama näitamaks oma poolehoidu teiselpool maakera hukkuvate koaalade suhtes, aga toanurgas piiksuv hiireke saab kohe harjavarrega. Tema lömastamisel purskuvad soolikad toa põrandale ja nende ärakoristamiseks tuleb tellida koristus- ja desifitseerimisfirma.
Suurbrändide puhul on tõesti arusaadav, et iga sõnavõtt ja hoiak, võib saada suure laviini alguseks. Iga tegu võib esile kutsuda täiesti uskumatuid sõnavõtte ja aktsioone. Samas on Eesti väikesed brändid kimpus mitte miljonite fännide, vaid eluspüsimisega. Nende põhiliseks probleemiks on tuntuse saavutamine vähemalt 2/3 sihtgrupi seas.
Aga tegelikult - kui ma nüüd sedapidi mõtlema hakkan, siis miks mitte ühinedagi maailma raputanud deklaratsioonidega? Eesmärk on ju tabada võimalikult suurt tähelepanu ja enamik Eesti väikestest brändidest ei mõika nagunii koheselt ennast sildistada.
"Uku!" see kõlas justkui läbi udu
"Uku - mis sa kostad selle peale?" Annika oli minult midagi küsinud ja udutasin oma mõtete tõttu nii teises maailmas, et nüüd pidi ta mind järele aitama. Mulle tegelikult meeldib, kuidas ta suudab minu meelteseisundit hetkega tabada ja aitab märkamatult järgi.
"No see, et muudame brändi põhivärvi taas punaseks, kuna viieteist aasta eest mõjus punane värv veel liiga kommarilikult"
Õigus jah - see oli see brändi facelifti arutelu. Minus tärkas taas Kalevipoeg. Jõudsin vaid mõtelda paarile lausele, mida värvimuutuse ärahoidmiseks ütelda, kui nägin Annika silmi.
"Ee.... jaaa, täitsa nõus", kuulsin end ütlevat.
"Muide punane on aktiivne värv ja sageli markeerib vastuhakku!" No ma tõesti ei tea, kuidas minu suust sellised sõnad välja kukkusid.
***
Olgu, kuidas on, aga brändidelt oodatakse järjest rohkem selget hoiakute välja näitamist. Bränd ei ole enam ekselitabeli ruutudes istuvad tooted, vaid eluhoiak. Mõtteviis. Muidugist mõista on igasugune sildistamine ja hoiakute võtmine Eestlaste jaoks võõras tegevus ja pigem eelistatakse jääda neutraalseks. Tuleviku maailmas kipub neutraalsuse ring kokku tõmbuma ja markeerib mitte neutraalsust, vaid vaikivat vastutöötamist. Mine tea, mis sinu vaikuse kupli all kõik toimuda võib!
Seega - väljendu, aga jää endaks.