Pean vajalikuks selgitada oma mõtteid, ilmselt rohkem endale. Vahel on hea vaadata asju natuke kaugemalt ja kuna ma olen enda kohta kogu aeg öelnud suure pildi mees, siis pean end tõestama.
10 minutit lugemist. Neile, kes kiiresti loevad: 5 minutit lugemist.
Ma vihkan pikki sissejuhatusi. Ei - see pole nii - ma ei vihka. Nad on lihtsalt tüütud ja häirivad komponendid igasuguses sisus. Nii podcastides, artiklites kui ka videoklippides. See siin oli ainult minu sissejuhatus :D. Pean alustama kaugemalt: interneti-eelsel ajastul oli kole keeruline pääseda suurde meediasse. Ei paberlehtedesse ega televisiooni. Muidugi inimesed rääkisid jutte ja lugusid, kes midagi kuulnud oli. See oli siis suust-suhu reklaam. Inimeste köögivestluste ja ajalehtede erinevus peaks teoorias seisnema informatsiooni allikate vettpidavuses. Ettevõtte turundust aga kõlakate peale üles ei ehita, ajaleht on usaldusväärsem ja kindlam. Samuti oli ajalehtede vahel väike konkurents, kas see või teine, või siis kolmas. Tänu ajalehtede vähesusele oli lugemistõenäosus väga suur. Nimetame seda dinosauruste-järgset ja interneti-eelset aega siis ajalehtede ajastuks. Niisiis - ajalehtede ajastu eripäraks on informatsiooni defitsiit. Samas - kui ajakirjanik soovis oma artiklis kirjutada pikka ja piinarikast sissejuhatust, siis sai ta seda teha. Artiklite loetavust kontrollida ei saanud. Räägi nii tüütult ja pikalt kui tahad - sind loetakse nagunii "ribadeks". Iga tõene või väär fakt pälvis tunduvalt suuremat tähelepanu kui tänapäeval.
Hüppame tänasesse päeva. Vaatan, et mu kirjutamise kiirus on suhteliselt aeglane, kuna täna muutuvad asjad nii kiiresti, et artiklit ei saa enam mitu päeva kirjutada, siis panen aga vunki juurde. TikTok - see, mille kohta öeldi: "hiinlaste luureoperatsioon", on üks moodsamate valemitega sotsiaalkeskkondi. Meta ärid jäävad samasse rolli, mis ajalehed interneti tulekuga: need on lihtsalt tõsisemalt võetavad ja vanaaegsemad ärid, kus tegutsevad konservatiivsemate vaadetega inimesed. Feissari konto on midagi, mis peab olemas olema, muidu pole sa usutav. Muideks - ka paberajalehed ikka veel hingitsevad. Paber infokandjana on saanud pelgalt üheks väiksemahuliseks väljundiks meediamaja toimetuses. Ma ei loe paberajalehti - ainult oma valla ajalehte: Saue Valdurit. Sedagi väga harva. Paberajalehed on täna kuidagi pisikeseks jäänud, nagu vanainimesed. Nad on küürakad ja kohmakad, aga samas ka elutargad ja tolmused. Nad ei räägi enam pikkade sissejuhatustega. Neid on kurb vaadata just nende endisaegse hiilguse kadumise pärast. Kas paberajalehed kaovad päriselt ära? Ei - nad muutvad sama marginaalseks, kui kino. Loomulikult peavad nad ajaga kaasas käima. Iga infokanal peab ajaga kaasas käima. Aga aeg käib mööda inimesi, mitte mööda ajalehti. Hoiakud käivad mööda inimesi ja vahel käivad hoiakud ka mööda põlvkondi. Samad hoiakud. Kummaline on näha, kuidas tänastes sotsiaalmeediakanalites toimetavad samad dinosaurused, kes omal ajal ajalehtedes tegutsesid. Hoiakusaurused. Pikkkkkkkkkkkkkkade sissejuhatustega artiklid ja videod, äraleierdatud süžeedega pildistsenaariumid ja kohmakad reklaamid.
Dinosaurused ei saa kohe üldse aru, et meil pole enam informatsiooni defitsiiti.
Eriti torkab see silma reklaaminduse valdkonnas: nagu üleeilsed reklaamid oleks üles soojendatud ja siis uues formaadis rahvale lükatud. Tänapäeval on käimas tähelepanusõda ja ka Ukraina sõda on tegelikult reklaam. Kõik, kes midagi avaldavad, konkureerivad teineteisega. NASA leidis uue tähesüsteemi, Hiiumaal sündis kahe sabaga koer, influentseri rinnahoidja vahelt leiti natuke pulbrisarnast ainet ja Ukrainas hukkus 200 000 inimest lihtsalt niisama. Pistame sinna vahele veel paar reklaami ja mingi kuulsa näitleja suhu topitud sõnad: "Kui sa täna ei saa, siis saad homme". Kas sa mõistad, millest ma räägin? Infomaht on suurenenud kümneid tuhandeid kordi ja midagi ei ole enam uus. Tänu informatsiooni paljususele, muutub sisu üha väiksemaks ja väheolulisemaks. Selles valguses on kohmakate turundusmaneeridega ettevõtted uusdinosaurused, kes paugutavad oma vanaaegsete hoiakutega moodsates kanalites.
Täna ei toimu mitte üleminek televiisorilt telefonile, vaid dinosaurustelt tsivilisatsioonidevahelistele vaimolenditele.
Pole mingit vahet, milllise autoga sa sõidad, ega ka sellel, millistes kanalites sinu ettevõte turundab. Pole tähtsust kas sinu kaameral on 8K videoresolutsioon või suudab sinu sotsiaalmeediapoiss teha 8 postitust päevas. Tähtis on hoiak, sest alanud on no bulshit ajastu. Narratiivid jäävad dinosaurustele ja võidab see, kes võimalikult lühidalt ja vahetult räägib oma tegemistest.
Sa saad ju praegu isegi aru, et ma olen natuke täbaras olukorras: kirjutan nii pika mõttelennu ja seega liigitun dinosauruseks. Pagan küll. Ma ise olengi dinosaurus. Mina olengi see, kes kirjutab nii pikalt ja tüütult, et kui sa seda lugu nüüd siiamaani oled lugenud, siis oled sa kangelane. Kui ma rääkisin dinosauruste üleminekult tulevikuinimeseks, siis jätsin ma mainimata astmelise graafiku. Pean silmas seda, et meie uued põlvkonnad, kes tunduvad nii moodsate ja uutena, et nad kohe kuidagi ei mahu siia planeedile ära, kannavad tegelikult nii uut kui ka vana. Jah - see vana on neil seljakotiga seljas, kui nad oma uudsete ja moodsate brändiriiete ja telefonide ja hoiakutega ringi liiguvad. Nad tarbivad uut formaati, aga sisu poolelt nii uut kui ka vana. Kui ma rääkisin dinosaurustest, siis tegu on ju hoiakutega. Sa tunned ära paberajalehe ja lohiseva artikli, kui seda näed. Aga kas sa tunned ära moodsa sotsiaalmeedia postituse, mis kannab dinosaurusehoiakut? Ilmselt mitte. Aga kas sa tunned ära selle influentseri, kes kannab ajalehehoiakut? No see on lihtne: nad hoiavad mingit kreemi näo juures.
See ongi märk konservatiivsusest moodsas vormistuses. Täpselt üks ja seesama pilt kordub erinevate kreemide ja erinevate tüdrukutega sadu, tuhandeid ja miljoneid kordi. Iga päev. No - mõnedele on need näo ees hoitud kreemid väga olulised, aga minusugustele tundub see väga imelik. Samas - kuna siin maailmas ei juhtu midagi kogemata, siis peab ikka mingi mõte olema. Ma pean dinosaurusena selle põlvkonna käest õppima. Nad näitavad mulle oma hoiakutega, kuidas eristuda ja kuidas saada paremaks minaks. Nad õpivad ka ise ja arenevad mitte ainult isiksuste vaid ka põlvkonnana.
Kuidas olla vääriline no bulshit ajastu marketeer? See on ootamatult lihtne: räägi endast. Tänu dinosaurustele ja röögatule infohulgale, hakkavad veepinnale kerkima siirad inimesed. Jah - inimesed, mitte korporatsioonid. Suured firmad on nagu laevad - nad ei suuda oma kurssi nii kiiresti muuta. Inimesed suudavad. Kes töötavad firmades? Tiimid on vale vastus. Personal on ka vale. Töötajad - samuti vale. Inimesed on õige vastus.
Kummaline, kuidas niisugune möll ja tehnoloogia areng on viinud minu artikli nii lihtsa järelduseni. Ole lihtne ja siiras inimene ja räägi oma tegemistest. Narratiivid las võistlevad teiste narratiividega, sina ole originaalne.
Mäletan oma aastatetagust avastust, kui õppisin veebilehti tegema. See oli ülivõimas tunne, et ma suudan ise tekitada veebilehe ja sellel kõike muuta. KIIIIIAIIIIIIAAIIIIIIIIIII - oleks karjunud karateemeister samaväärse tunde peale. Aga siis tekkis mul üks mure: mida siis nii väga muudaks? Milline on see võimas stiil, mida ma koheselt maailmale näidata tahaks? Ega nagu polnudki midagi, mida muuta :D. Ma ei osanud rääkida veebide keeles. Küll proovisin kõnelda armastuse, küll viha keeles aga ei midagi. Küll punnitasin kunsti ja loomingu keeles, aga vastuseta jäid needki. Sama lugu on näha ka sotsiaalmeedias, kui mõni, kes on avastanud, et ta on ka inimene, proovib midagi rääkida. Esialgu ei tule midagi erilist. Vaata kasvõi seda tegelast siin kohe näha, et otsib midagi. Või siis et proovib ja katsetab aga see kõik paistab ju välja! See kõik on ju näha haleda ja kohmakana. Seal on tunda natukene ka dinosauruse lõhna. Ma olengi katsetaja ja saan sulle edasi anda ühe pisikese õpetuse, mida ma enda peal olen valusalt kogenud: ära karda ja otsi julgesti.
Siin artiklis räägib podcaster, koolitaja ja brändikonsultant Uku Nurk, et tänases infomüras on tähelepanu ainuke raha. Selles kontekstis töötab siirus kõige paremini. Narratiivid ei tööta tänu oma suure kaare strateegiale. Nurk mainib, et tegu on nobulshit ajastuga, kus kõike peab rääkima lühidalt ja otse. Vanamoodsaid turundajaid nimetab ta dinosaurusteks, vihjates nende ajaloolisele seotusele internetieelse meediastilistikaga.